"La Langue de Bois" et "Le Politiquement Correct" dans le Discours Public Roumain

Author(s): Sorina Serbanescu / Language(s): French / Issue: 16/2017

Le discours public roumain d’après la Révolution de '89 a gardé des anciennes habitudes langagières communistes dont "la langue de bois". D’autre côté, il a emprunté, comme une conséquence de la synchronisation trop rapide à la modernité, des clichés langagiers qui continuent les tendances agressives et autoritaires héritées du totalitarisme communiste. Notre analyse imbrique la sémantique du discours, la sémiotique, la pragmatique linguistique et la psycholinguistique, se concentrant sur des corpus tirés des discours publics des dernières dix années.

"Matter as effete mind": Peirce's synechistic ideas on the semiotic threshold

Author(s): Lucia Santaella / Language(s): / Issue: 1/2001

Following Peirce's broad concept of semiosis as a foundation of a field of study, the semiotics of physical nature, it is argued that we have to explore the interconnections of Peirce's semiotics with metaphysics. These interconnections will be analyzed in five steps: (1) Peirce's radical antidualism and evolutionism, implied in his synechistic ideas, (2) Peirce's semiotic statement that "all this universe is perfused with signs if it is not composed exclusively of signs" (CP 5.448, n.1), (3) Peirce's bold statement that "matter is effete mind, inveterate habits becoming physical laws" (CP 6.24), (4) his theory of final causation, which can only be properly understood in the light of semiosis, (5) his metaphysics and his methodeutics in relation to semiotics. The laws of nature are discovered by abductive inference revealing an affinity between the human mind and the designs of nature. Hence, the formal laws of thought are not simply laws of our minds but laws of the intelligibility of things.

"Stalin - see on Lenin täna". Juhikultuse deiktiline analüüs

Author(s): Andreas Ventsel / Language(s): Estonian / Issue: 3/2006

The cult of the leader was one of the main characteristics of Soviet culture — it marked its strict hierarchical structure, and more importantly, the head of that structure. In this article the author hopes to elucidate the mechanisms of the cult of leadership from the point of view of language theory. In the first chapter the author focuses on the development of cultural origins of the cult of leadership in Russia. The second chapter, based on the theory of deictics of Émile Benveniste, concentrates on the notion which characterized the cult of leadership of Stalin era — “Stalin, this is Lenin today”. The author claims that the notion “Stalin, this is Lenin today” was in Stalin era equivalent to the notion “Lenin, this is Stalin today” for only Stalin’s act of utterance created the time of the utterance. And the time of Stalin’s utterance determined the conditions of the situation of the utterance — the canonized way that prescribed to “Soviet people” how to view and interpret Lenin. But the totality of Stalin’s “I” makes it very plausible to suggest that in fact there was only one cult of leadership at hand — that of Stalin’s. Accordingly, Stalin’s “I” made it possible to maintain the ideological view of the society as a coherent system of meaning.

(Beб)-комикс как современный феномен семиотики

Author(s): Natalia Góra / Language(s): Russian / Issue: 9/2015

I think that the phenomenon of comics can be described as a semiotics because they have a significant impact on society. They allow us to evaluate how the spiritual condition of the mass media human is changing. They come from a semiotic system that should be considered in the linguistic context.

(Im)politeness and alignment

A case study of public political monologues

Author(s): Zoltán Dániel Kádár,Sen Zhang / Language(s): English / Issue: 2/2019

This paper aims to examine the role of (im)politeness and alignment in public monologues. Linguistic politeness theory has predominantly focused on the interpersonal aspect of (im)politeness, and we know relatively little about forms of (im)politeness that do not serve a direct interpersonal function but rather aim to form a sense of alignment with an indefinite group of recipients. We define such form of pragmatic behaviour as ‘alignment’, to distinguish it from politeness as an interpersonal form of interaction. Forms of alignment may operate in a duality with interpersonal (im)politeness, and they represent the default mode of relational involvement in public discourses – in particular, in public monologues. We argue that forms of alignment cannot be ignored in politeness research due to their prevalence in certain genres/modes of communication, and also because their operation can be intriguingly complex from a politeness theoretical point of view, considering their dual relationship with (im)politeness. We use data drawn from Chinese political discourse as a case study to illustrate this dual relationship.

(Religious) belief and atheism from a semiotic viewpoint

Author(s): Peet Lepik / Language(s): English / Issue: 1/2015

The article attempts to give a semiotic definition of the intellectual attributes of belief (in its broader sense), religious belief and atheism, treating all three of them as sign systems – cultural languages.To define the formal structure of the phenomenon of religion, five aspects of the corresponding communicative act should be considered – the orientational, the sign-creating, the cognitive, the teleological and the energetic ones. Belief as an orientational act cannot be treated without including autocommunication: the I-you relation is accompanied by the I-I relation in the form of vertical and horizontal topological imaginations. The sign creating aspect of belief is expressed, on the one hand, in the performative characteristics of utterances (utterance = act) and, on the other hand, in symbolic mnemonic programming. As a cognitive act, communication typical of belief is mythological, expressing identifi cation with the addressee and the subjective eternity of the relation. Teleologically, belief is connected with the existential projection; energetically we treat belief as energeia – the creative force of man. Relying on the Scriptures and theological literature (mainly the works of Paul Tillich), the article analyses the appearance of all these communicative characteristics in religious sign-creating.

1, ∞ и 0 как генераторы текстов и как состояния сознания

Author(s): Linnart Mäll / Language(s): Russian / Issue: 1/1989

В настоящей статье рассматриваются типы текстов, управляющих формулами, которые центрируются вокруг слов, обозначающих то же, что и символы 1, ∞ и О. Тексты таких типов составляют значительную часть культурного наследия Индии. Использование в данной работе матем атических символов оправдывается тем, что они создавались именно под влиянием (не исключено, что и при создании) этих текстов.

1. peatükk: Kirjandussemiootika ja õpetus märkidest

Author(s): John Deely / Language(s): Estonian / Issue: 04-1/2005

Ameerika Ühendriikides on semiootika areng, erinevalt euroopalikumast kontekstist, kus ta arenes kirjanduse ja lingvistika vallas, võtnud üsna teistsuguse suuna, eriliselt mõjutatuna ilmselt Thomas A. Sebeoki ja paljude projektide poolt, mis olid seotud tema poolt juhitud Keele ja semiootika uuringute keskusega (Research Center for Language and Semiotic Studies) Indiana Ülikooli Bloomingtoni linnakus. See areng näib tõotavat semiootilisele liikumisele tervikuna uut ja laiemat raamistikku uurimistööks, raamistikku, mis on tõtt-öelda märksa lähemal kohale, mida Locke semiootikale teaduste — nii humanitaar- kui loodusteaduste — hulgas algselt kavandas.

1. peatükk: Universaalid Juri Lotmani maagiakäsituses

Author(s): Peet Lepik / Language(s): Estonian / Issue: 06/2007

1.1. Universaalide interpreteerimise lähtekohad Sissejuhatavalt tuleks heita valgust nendele lähtekohtadele, mis olid aluseks Juri Lotmani universaalide-otsingu esimesele etapile. Kitsamaks eesmärgiks on hinnata nende lähtekohtade rakendamist maagia interpreteerimise näitel. Selle ülesande muudavad huvipakkuvaks kolm seika. Esiteks, Juri Lotmanil on maagia kohta kaks kontseptuaalset skeemi, millest üks valmis 1967. aastal (edaspidi Mg1; vt Lisa, lk 216–218), teine (Mg2) ilmus aga neliteist aastat hiljem (Lotman 1993a [1981]) ja selles sisalduv maagia interpretatsioon erineb märgatavalt Mg1-st; teiseks, Mg1 on kultuuri universalistliku tõlgendamise esimesi katseid Juri Lotmani semiootikas ja kolmandaks, Mg1 ei ole kunagi trükivalgust näinud.

10. peatükk: Kuidas semiootika inimteadmise ühendab

Author(s): John Deely / Language(s): Estonian / Issue: 04-1/2005

Selgelt mõistuslikele kujutlustele rakendatav deduktiivne loogika saab vaevalt filosoofiale piisav instrument olla. Sest ajalugu on see, mis filosoofiliselt käsitelduna (seda aga pole võimalik teha, kui filosoofia nime all viljeldakse midagi asjatundmatut ja vaateväljalt kitsast) katsub läbi kogu filosoofiliste ideede laboratooriumi — ainuke koht, kus filosoofiliste hüpoteeside pikemaperspektiivilised tagajärjed ilmeksimatult selgeks saavad, nagu armastas osutada Gilson.

11. peatükk: Inimese määratlus

Author(s): John Deely / Language(s): Estonian / Issue: 04-1/2005

Alates Antiik-Kreeka aegadest ja läbi kogu ladina ajastu Augustinusest Poinsot’ni defineeriti inimest kui “mõistusega looma”, animale rationale, kes on loomana seotud kogu ülejäänud loodusega, kuid mõistuse abil looduse kontrolli alt välja viidud. Selle asemel pidi inimene mõistuse abil saama looduse isandaks. Modernistlikul ajastul arendati see idee äärmuseni mõlemas suunas. Ühes suunas pakkus Descartes välja, et mõistuse kasutamine seisneb lihtsalt mõtlemises, ja teises suunas, et looduse reaalsus seisneb lihtsalt ruumis ulatust omavate, mõtete ja tunneteta kehade maailmas. Tähistamaks seda tema meelest selgemat ja äratuntavalt modernistlikku arusaama inimese olukorrastst, hülgas Descartes klassikalise inimese definitsiooni “ mõistusega loom” ja pakkus välja, et inimeese tõeline definitsioon on “mõtlev asi”, res cogitans. Selle mõtleva asja esmane ja (nagu selgus) viimane probleem oli, kuidas pääseda omaenese piiride taha, saavutamaks teadmist millestki muust väljaspool teda ennast. Kant kuulutas, et see probleem on lahendamatu, kuid ebaoluline, kui me kord mõistame ja tunnustame fakti, et see, mis paneb asjad nähtuma sellistena, nagu nad nähtuvad, on meie eneste vaimu ehitus. Nominalistlik arusaam, et suhted on ainult mõttesünnitised, sobis selle Kanti keskse õpetusega kenasti ja kahekesi koos moodustasid nad modernistliku filosoofia kvintessentsi.

17.Yüzyil Halk Şairi Karacaoğlan’in Bir Şiiri İle 18.Yüzyil Divan Şairi Nedim’in Bir Gazeline Göster Gebilimsel Açidan Karşilaştirmali Bir Yaklaşim

Author(s): Medine Sivri,Berkant Örkün / Language(s): Turkish / Issue: 71/2012

Poem is the most layered among all other literary genre and is a closed intact with deep language patterns. In opposition to the linearity of prose unique structure of poetry enables a creative reading. In this study a poem of folk poet Karacaoglan and a gazel (ode) of Divan poet Nedim is compared thorough poetry analyzing means of semiotics. These poems brings the two poets lived in different centuries and were in different literary traditions together. Their poetry is based on love which is the main source of nutrition for mankind throughout the journey of life. As all genres of literature - poetry, novel, story or theater plays- represent a multilayered system, semiological approach enables the researchers to comprehend and evaluate the works more clearly.

2. peatükk: Mütoloogilise ja maagilise semioosi spetsiifika

Author(s): Peet Lepik / Language(s): Estonian / Issue: 06/2007

2.1. Põhiterminid Maagia mõiste vasturääkivad käsitlusviisid (mitte ainult Lotmani töödes) eeldavad selle mõiste süstemaatilisemat vaatlemist.1 Lotmani poolt visandatud skeemi aluseks võttes konstrueeritakse siin ‘maagia’ märgiloomelise mõistena — seega kooskõlas kriteeriumidega, mis võiksid olla aluseks ka intellekti teiste algoritmide semiootilisel interpreteerimisel. Kontseptuaalne skeem, millest lähtutakse, saab esialgse sõnastuse rakendatuna maagia ja antiteesi analüüsil. 4. ja 5. peatükis peaks see skeem omandama süstemaatilisema ja argumenteerituma ilme deduktiivselt konstrueeritud mudelina. Autor tunnistab, et maagia kui siinse analüüsi näidisaine valik oli väga subjektiivne — selle inspireeris, nagu eessõnas öeldud, Lotmani intrigeeriv idee käsitada maagiat intellektuaalse “instrumendina”. Antiteesi valik teiseks näidisaineks tulenes juba hoopis ratsionaalsematest kaalutlustest (millest lähemalt 3. peatükis).

2. peatükk: Semiootika: meetod või lähenemine?

Author(s): John Deely / Language(s): Estonian / Issue: 04-1/2005

Semiootika on sünnitanud hulga meetodeid. Pole kahtlustki, et see juba praegu märkmisväärne hulk kasvab tänu üha suureneva hulga semiootilise töö tegijate leidlikkusele veelgi. Kuid küsimus on, kas semiootika tervikuna seisneb neis meetodites ehk on nendega samastatav. Küsimus on, kas iseseisvudes jääb semiootika modernistliku filosoofia moodi painatuks meetodi kinnismõttest või loob ta omaenese teoreetilise raamistiku, mis on piisavalt rikas ja paindlik, kohandamaks end kogu tähistamisnähtuste ulatusele. Teisisõnu: kas semiootika arendab meetodites välja kogu mitmekesisuse ja paindlikkuse, mida nende nähtuste lõplik mõistmine tingib?

3. peatükk: Antitees kultuuris ja märgiloomes

Author(s): Peet Lepik / Language(s): Estonian / Issue: 06/2007

3.1. Vaatepunkti määratlemine Kõige üldisemalt tähendab antitees (olgu siin lähtutud Websterist) opositsiooni, vastandit või ka ideede retoorilist kontrasti vastavuslikult korrastatud (parallel arrangement) sõnade või lausungite pinnal; dialektikas märgitakse antiteesiga dialektilise protsessi teist faasi. Jälgides antiteesi esinemist kultuuris, torkab silma, et vastandamised, kontrastid ja opositsioonid ilmnevad kõigis inimese (kultuuri) enesekirjelduse sfäärides. Biosemiootiliste uurimuste tulemustele toetudes osutatakse koguni sellele, et enese identifitseerimine teise suhtes on iidseim ja ühtlasi esimene (semiootiline) opositsioon elusorganismides üldisemalt (Sebeok 1989; Bickerton 1990). Keeleajaloolistele andmetele tuginedes väidab Boriss Poršnev sedasama opositsioonilisust, kuid grammatiliste isikute vastupidist primaarsust postuleerides: nemad-(tema-)-mõiste oli enne kui meie-(mina-)-mõiste, mistõttu ennast identifitseeriti kõigepealt teise järgi (Poršnev 1979 [1966]: 81).

3. peatükk: Semioos: semiootiliste uuringute teemavaldkond

Author(s): John Deely / Language(s): Estonian / Issue: 04-1/2005

Kui me küsime, mis see on, mida semiootika uurib, on ühesõnaline vastus: toime. Märgitoime. Seda erilist tüüpi toimet, mis vastab täielikult seda tüüpi teadmisele, mida iseloomustatakse nimega “semiootika”, on filosoofias pikka aega tunnistatud seoses erinevate füüsilise põhjuslikkuse liikide uurimisega. Kuid selles seoses osutus “kujutluslik” (ideal) ehk objektiline faktor, mall, mille põhjal uuringud ise olid suutelised tuvastama põhjuslikkuse materiaalse, vormiva ja determineeriva (“toimiva”) dimensiooni, millekski kõrvaliseks. See objektiline faktor kuulub oma sõltumatus eksisteerimises enam vaatluse kui vaadeldava juurde. Nõnda ei puutunud see faktor otseselt taoliste uuringute tulemustesse, kuna nende uuringute eesmärgiks ei olnud kindlaks teha mingit olemuslikku seost, nagu seda on seos vaatleja ja vaadeldava vahel, mis teeb “vaatlemise” — välise vormiva seose teadva subjekti ja teadaoleva objekti vahel — ülepea võimalikuks.

4. peatükk: Maagia unikaalsus ja universaalsus kultuuris

Author(s): Peet Lepik / Language(s): Estonian / Issue: 06/2007

4.1. Vaatepunkt ja ülesanded Ettekujutus maagilise ja teadusliku diskursuse vastastikku pöördvõrdelisest arenguloogikast uusaegses maailmas on olnud petlik. Allpool selgub, et seda tõsiasja on mõneti kombanud psühholoogid, kulturoloogid, filosoofid ja keeleteadlased. Juri Lotman on maagilisust analüüsinud kui kommunikatsioonilist algoritmi, millel on universaalne kultuuriline algupära ja spetsiifiline semiootiline struktuur. Neljandas peatükis asetatakse maagia avaramasse interpretatsioonilisse ja metodoloogilisse konteksti, et sellega luua alus intellekti algoritmide kui terviksüsteemi kirjeldamiseks. Püütakse rekonstrueerida olulised strukturalistlikud ja fenomenoloogiast inspireeritud lähtekohad, millele Lotmani semiootilised vaated maagiast (ja ühtlasi ka teistest universaalidest) toetuvad.

4. peatükk: Märgid: semioosi meedium

Author(s): John Deely / Language(s): Estonian / Issue: 04-1/2005

Liikumine on aktiivse alge toime passiivses: nii kõlab klassikaline määratlus dünaamilise toime ehk “toore jõu” kohta, mida skolastikud kutsusid “ transitiivseks toimeks”, see tähendab toimeks, mis kandub ühelt asjalt teisele üle muutuse tekitamise kaudu. Aristotelese füüsilise olemise kategooriate kohaselt on aktiivsus ja passiivsus ( näiteks, torkamine ja torgatud olemine) düiaadilised, ranges vastavuses kui üks, mis alustab, ja teine, mis lõpetab. Tulemuseks olev muutus on aktiivse alge toime, mis passiivses, st toimet kogevas liikmes, aset leiab, ja selle toime jälg jääb püsima osana füüsilisest maailmast endast ( peamiselt passiivses pooles tagajärje näol, kuid samuti toimijas endas jäänukite ja vihjete näol).

5. peatükk: Intellekti reproduktiivsuse universaalsetest vormidest Juri Lotmani semiootika valguses

Author(s): Peet Lepik / Language(s): Estonian / Issue: 06/2007

5.1. Reproduktiivsuse terminoloogiline liigendamine Käsitlus reproduktiivsuse vormidest lähtub Juri Lotmani ja Tartu–Moskva märgiteadusliku koolkonna kultuuritüpoloogilise analüüsi traditsioonist ja taotleb rekonstrueerida, aga ka täiendada J. Lotmani poolt “Loengutes” visandatud, kuid välja arendamata jäänud ideid intellekti semiootiliste algoritmide süsteemist. Mitmed mõisted, mida J. Lotman implitsiitselt kasutas, said eksplitsiitse kuju hoopis hiljem. See puudutab kõigepealt intellekti mõistet. Osutagem siin veel kord intellekti kolmele universaalsele põhioperatsioonile, milleks on suutelisus: esiteks, salvestada ja vahendada informatsiooni (intellektil on kommunikatsiooni- ja mälumehhanismid). Intellekt valdab keelt ja on võimeline moodustama reeglipäraseid teateid; teiseks, teostada algoritmiseeritud operatsioone, et neid teateid reeglipäraselt teisendada; kolmandaks, moodustada uusi teateid. (Lotman 1978: 3)

5. peatükk: Zoosemiootika ja inimsemiootika

Author(s): John Deely / Language(s): Estonian / Issue: 04-1/2005

Klassikalisel filosoofial oli paljutki öelda Aristotelese määratluse kohta, et inimolend on “mõtlev loom”. Probleem oli selles, et mõistet “loom” selles määratluses ei võetud kunagi kuigi tõsiselt ja enamus arutelust keskendus näitamisele, kuidas “mõtlev olemine” on kontrastis “loomolemisega” niisugusel moel, et loomalikkus muutus ebaoluliseks. Äärmuslikul juhul — Descartes’i1 töödes — rõhutati kontrasti kuni selleni, et see muutus otseseks vastanduseks, ja käidi välja uus määratlus “mõtlev asi”, mis pidi vana määratluse täielikult välja vahetama. “Mõtlevad asjad” — inimesed — vastandati “kehalistele asjadele” — kõikidele kehadele, sealhulgas kõigile loomadele peale inimese. Sellisel moel lõhestus iidne määratlus kaheks: esimene osa (mida arvati viitavat erilisele inimlikule elemendile ühel loomade seast) muutus inimolendi kogudefinitsiooniks, samas kui teine pool ( mida arvati viitavat millelegi, mis oli inimolendites ühist teiste tunnetusvõimeliste elusolendite liikide või tüüpidega) pidi need teised olendite tüübid taandama materiaalsele ühtsusele, mis hakkas tähendama seda, mis on inimestele vastandatud ja sellega kontrastis, nimelt, kõiksugu sorti kehasid.