Modernsest helinast: Juhan Liivi meetod
A modern resonance: On Juhan Liiv’s method

Summary/Abstract: Ikka Liivist mõteldes kerkib küsimus: kas temast kujunes välja ehe modernist või mitte? Kui jah, siis oleks nooreestlased juba teised. Püüan vastust varjavast metsast üle vaadata, puude taga järve näha. Modernismist on kõneldud seda ja toda, mina lähtun „kunst kunsti pärast” põhimõttest. Pihta saadi sellele ideele juba XVIII sajandi romantismis. XIX sajandi lõpuks oli arusaam, et luuletusi luuakse eeskätt luuletuste endi pärast, juba laialt levinud ja sai doktriiniks. Vahel kiputakse seda printsiipi piiratult mõistma kui dekadentlikku ühiskonnast põgenemist, kuigi seost on. Küsimus ei ole siiski tekstide sisus – kajastagu see sise- või välismaailma –, vaid poeetika esmaseks tõusmises. See tähendab luulekeele – väljenduse, vormi, kompositsiooni – seadmist eesmärgiks, olgu laulu teema milline tahes. Sisulised – valdavalt lüürilised – osutused ja luulekeele enesele osutused toimivad eri väljadel, kuigi tihedas seoses ja teineteiseks üle minnes. Saadakse teadlikuks luule kahetisest eesmärgist: sisulise sisu koostööst vormilise „sisuga”. Luuletuse esmaseks mõtteks on ikkagi luuletus ise, autoreferents. Kui miski on kunst, siis on ta seda eeskätt iseenda pärast ja päralt. Vorm on esmasem, sellega suheldakse kõigepealt, sisu tuleb sellega kaasa.

• Details
• Contents