KIRIKUMÄGI AT SIKSÄLÄ: EVIDENCE OF A NEW GRAVE FORM IN SOUTH-EASTERN ESTONIA?
KIRIKUMÄGI AT SIKSÄLÄ: EVIDENCE OF A NEW GRAVE FORM IN SOUTH-EASTERN ESTONIA?

Summary/Abstract: Eesti kagupoolseimas nurgas Hino järve idakaldal asuva Siksälä muististe kompleksi kuuluva Siksälä Kirikumäe (joon 1) uurimisel leiti 2003. ja 2004. aasta proovikaevamistel mäe kolmest eri piirkonnast (joon 2: A, B, C) põlenud luukilde. 2007. aastal uuriti täiendavalt A-piirkonnas leitud põlenud luude kogumit, mis avastati 2003. aastal piki mäeharja kulgeva tranšee kaevamisel ja mis esmapilgul näis maasse kaevatud lohus põletusmatusena (joon 3). Et oletatava põletuslohu servi kätte saada, laiendati uuritud ala tranšeega mõlemas suunas 0,5 m võrra. Kokku uuriti läbi 2,8 m2 suurune ala ja leiti 1361,9 g põlenud luid, ent selgeid põletuslohu piire ei ilmnenud. Looduslik puutumatu aluspind tuli kõikjal nähtavale maapinnast 60–70 cm sügavusel. See asjaolu lubab arvata, et tegemist on osaga suuremast pinnast, kust ülemised pinnasekihid on enne matmist eemaldatud. B- ja C-piirkonnas oli põlenud luid vähem (70,9 g ning 75,3 g). B-piirkonnas asusid luud segatud liivas maapinnast kuni 40 cm, C-piirkonnas peamiselt 40–60 cm sügavusel. Tranšee teistes piirkondades põlenud luid ei olnud. Kaevamistel leiti kolmest piirkonnast kokku 1361,9 g põlenud inimluid (sh 5 g kaaluv luudekogum nr 38, kus luud olid väga nõrgalt põlenud või põlemata). Luud olid heledad, kollakashallist kuni helepruunini ulatuva värvivarjundiga. Leidus ka üksikuid tumehalli varjundiga fragmente ja C-piirkonnas oli valgeid kaltsineerunud luukilde. Luude värvus viitab sellele, et põletamine toimus tuleriidal ja kõrgel temperatuuril, tõenäoliselt üle 800 oC. Luude fragmentatsiooniaste on teiste kalmistutega (Ehmja, Kirbla, Maidla I ja II Läänemaal, Rõsna-Saare kääpad Setumaal) kõrvutades keskmise suurusega: ligi kolmveerand kildudest olid vähem kui 3 cm pikad. A-piirkonnast leitud luudekogumis oli võimalik eristada 50–65-aastase naise ja vanema kui 35-aastase mehe luid. B-piirkonnast leiti 20–30-aastase mehe luid. Vasaku oimuluu kaljuosa põhjal õnnestus põlenud luude seas eristada kolme indiviidi jäänuseid. Eelmainitud 65–70 cm sügavuselt leitud luudekogum 38 sisaldas 3–4-aastase lapse luid. Viimaste puhul pole siiski võimalik täie kindlusega väita, kas need on põletusmatustega samaaegsed või seostuvad kalmistu hilisema, varauusaegse järguga. A-piirkonna luudekogumi lähedusest 60–70 cm sügavuselt võetud söeproov andis tulemuseks 975 BP, st 975 ± 35 pKr, kalibreerituna 1010–1050 või 1080–1150 pKr (68,2% tõenäosus) või 990–1160 pKr (95,4% tõenäosus). Põletusmatuste konteksti võiks kuuluda ka C-piirkonna põlenud luude leviala piirist 4,5–5,5 m väljaspool, 2004. aasta kaevandi põhjapoolses osas leeteliiva peal maapinnast umbes 30 cm sügavusel olnud umbes 1 m läbimõõduga söelaik. Sellest võetud 14C-proov andis tulemuseks 1202 ± 56 BP, st 748 ± 56 pKr, kalibreerituna 723–741 või 773–893 pKr (68,3% tõenäosus) või 689–903, 915–963 või 971–975 AD (95,4% tõenäosus).

• Details
• Contents