Kunstiajaloo dekoloniseerimine
Decolonizing Art History

Summary/Abstract: Kui 2015. aastal nõudsid Lõuna-Aafrika Kaplinna Ülikooli tudengid oma kampusest Briti koloniaalametniku ja teemandikaupmehe Cecil Rhodesi ausamba mahavõtmist, algatasid nad liikumise, millest sai globaalne „akadeemia dekoloniseerimise“ üleskutse. Samal aastal tõstatasid Londoni University College’i tudengid küsimuse, miks on nende õppekava nii „valge“. Peagi ühinesid teisedki avalikud kultuuriinstitutsioonid, teadvustades hilinemisega, et mahavaikitud koloniaalpärand on liiga kaua toetanud ja edendanud valgete privilegeeritust. Avaliku ruumi skulptuur kui poliitiliste diskussioonide ja muutuste katalüsaator ei ole kunstiajaloos midagi uut. See meenutab meile, kuivõrd keskne roll on meie erialal valitsevate kultuuriliste väärtushinnangute kehtestamisel ja ülalhoidmisel; kuid ühtlasi võimaldab see vaadelda neid kriitiliselt kui ajaloolisest kontekstist sõltuvaid ja ajas paratamatult muutuvaid objekte. Kuigi postkolonialistlikud uuringud ja kriitilised rassiuuringud on juba mitu aastakümmet kunstiajalookirjutust rikastanud ja sellele väljakutseid esitanud, ootab uus tudengite, uurijate, kriitikute, kuraatorite, kunstikogujate, kunstnike ja vaatajate põlvkond, et ülikoolid ja meie kollektiivse pärandi standardeid kehtestavad kunstiinstitutsioonid oma väärtused radikaalselt ümber mõtestaksid. Kuid mis on ülikoolide, muuseumide ja galeriide õpetamis-, uurimis-, kogumis- ja näitamisviiside ümberkujundamise nõudluses just praegusele ajahetkele spetsiifilist? Kuidas vastavad kunstiajaloolased, kuraatorid, kogujad, muuseumidirektorid, kunstnikud ja kirjutajad üleskutsele kunstiajalugu dekoloniseerida? Kuidas kasutada ära rikkalikku postkolonialistliku, feministliku, kväär- ja marksistliku kunstiajaloo pärandit ja milliseid teoreetilisi vaatepunkte on lisaks vaja?

• Details
• Contents