Elusamuslik ärkvelolek hotellis “Hukkunud alpinist”
Experiential wakefulness in the hotel "Deceased Alpinist"

Summary/Abstract: Aga mis siis on see inimese elu siin ilmas? Kunagi mul oli yks sõber Joosep, kes arvas, et kui möödub päev, mil ta kasvõi yhe korra ei mõtle sellele, miks ta mida teeb ning millepärast ta yldse eksisteerib, on tegu raiskuläinud päevaga. Leian endki tihtilugu muude argiste ja samas niivõrd efemeersete probleemide kõrval mõtisklemas mina-olemise teemal – see ei ole kerge, kuid ilma selleta samuti ei saa. Uku Masingul oli mõiste “elusamus”, mis kätkes endas ideed olla igal järgneval päeval parem inimene kui eelneval. “Inimese ehk mõistliku olendi eluülesandeks ehk sihiks ehk elu mõtteks võib pidada “elusamust”. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest” (Tootsen 2000: 01.01–01.23). Tootsen lisab: “Elusamus on Uku Masingu tuletis ühest indiaanikeelsest sõnast, mille samatähenduslikuks vasteks võiks pakkuda “ärkvelolu”“ (Tootsen 2000: 00.00–00.10). Elusamus on justkui juhtmõte, millest oma elus kinni pidada, lausa konstantinstanislavskilik сверхзадача ehk pealisylesanne – miski, mille poole pyyelda. Vendade Arkadi ja Boriss Strugatski 1970. aastal ilmunud ulme-krimiromaan ““Hukkunud Alpinisti” hotell” (edaspidi lyhendina: HAH) on kahtlemata yks nendest teostest, kus käsitletakse “mina” olekut natukene teises võtmes, esitatakse kysimusi olemasolust ja eksisteerimisest nii inimeste kui “teistsuguste” vahel, kuid mitte ainult, sest tuuakse sisse ka mitmetahuline piiride tunnetamine, dogmaatilisuse ja tundmatute maailmade olemus ja probleemistik.

• Details
• Contents